Liikluspsühholoog: rikkujatel jääb vahel puudu elementaarsetest teadmistest, mis oleksid pidanud juba autokoolist tulema 31. oktoober 2014

Liiklusrikkujate järelkoolituste üks väljatöötajaid Gunnar Meinhard ja sisekaitseakadeemia lõputöö viitavad sellele, et liiklusrikkujate järelkoolitustel osalejate põhiteadmisedki jätavad soovida.

Uue aastani väldanud pikk ja pime sügis tõi kaasa rohkelt liiklusohvreid, millest kõige traagilisem, nelja noore hukkunuga Haapsalu õnnetus, oli põhjustatud joobes juhtimisest. Delfi uuris, kui tulemuslik on olnud nüüdseks üle kahe aasta korraldatud järelkoolitustel liiklusrikkujate, eriti joobes juhtide ümberkasvatamine.

PPA liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabel Birgit Niin kaitses sisekaitseakadeemias lõputöö, milles uuris järelkoolituste mõju liiklusrikkujatele.

Tööst selgus, et joobes juhtimisega vahele jäänud koolitatavad olid valdavalt 16-25-aastased noormehed, sama suundumust võis näha ka muudes Euroopa riikides, millega Niin Eestit võrdles: Saksamaa, USA, Austria, Holland, Itaalia, Poola, Ungari, Sloveenia. Niinile vastanuist oli 38% keskharidusega, 37% põhihariduse ja 17% kutseharidusega. Ühelgi polnud kõrgharidust, kuid neid, kes parasjagu haridust omandasid või kel oli keskeri- või muud tüüpi haridus, oli 8%.

Paljud, keda Niin küsitles, hindasid järelkoolitusi õnnestunuks: 61% vastanuist leidis, et koolitusest oli märgatavalt kasu ja nad said uusi teadmisi. 33% hindas uute teadmise osakaalu "keskmiseks".

Delfi vestles järelkoolituste teemal lähemalt liikluspsühholoog Gunnar Meinhardiga, kes töötas välja järelkoolituse nõustamisprogrammi ja õppematerjalid koostöös Saksamaa Liikluspsühholoogide liidu esindaja Wolfgang Schubertiga.

Järelkoolitusel käijate seas polnud ühtegi kõrgharidusega inimest. On see üllatav või mitte? Kas kõrgema haridustaseme ja enesekriitilisema liikluskäitumise vahel üldse on seoseid?

Pigem mitte. Üliõpilasi, kes alles on omandamas kõrgharidust, mahub sinna gruppi ka. Esmase juhiloa omanikud, kes järekoolitusel käivad, nad on valdavalt nii noored. Kaks aastat kestab esmase juhiloa kehtivus, siis on inimene harilikult 20-21 aastat vana ja pole jõudnud haridust lõpetada. Selles töös käsitletute hulk on üsna väike võrreldes järelkoolitusel käivate isikute hulgaga. Seepärast ei saa Niini töö põhjal põhjapanevaid järeldusi teha.

Milliste rikkumiste tõttu veel järelkoolitusele satutakse?

Põhikontingent on ikka joobes juhid: ligi 80% koolitatuist on tulnud joobes juhtimise rikkumisega. Ülejäänuist on omakorda enim kiiruseületajaid. Väga marginaalne osa on neid, kes on muude rikkumiste tõttu järelkoolitusele suunatud. Joove, nii alko- kui narko-, on suurim kurja juur.

Ehk siis joobes juhtimine on Eestis suurim liiklusprobleem?

Kui võrrelda teiste riikide järekoolitusprogrammidega, siis neilgi on enim joobes juhte. Kindlasti tuleb rõhutada, et Eestis rakendatakse praegu sellist meetodit ainult esmase juhiloa puhul, mujal saadetakse kõik joobes juhid sarnasesse tegevusse ehk meditsiinilis-psühholoogilisse nõustamisse ning rehabiliteerivatesse tegevustesse olenemata juhiloa astmest. Ehk siis ka mujal on valdav mass joobes juhid, olenemata vanusest või sõidustaažist.

Miks inimene ikkagi purjus peaga rooli läheb?

Põhjuseid on iseenesest väga erinevaid, neid on seinast seina ja ainult ühte põhjust ei ole võimalik välja tuua. Inimesed ei oska tarbida õiges koguses alkoholi, juuakse rohkem kui tohiks enne rooli istumist, arvatakse, et alkohol läheb organismist kiiremini välja, kui ta anatoomiliselt võimalik on. On ka inimlik aspekt - peod ja üritused toimuvad kusagil asulast või elukohast kaugemal ja tahetakse koju saada näiteks. Siis ei ole enam oluline, kas ollakse purjus või mitte, tahetakse lihtsalt koju saada. Kindlasti on see ka suhtumise küsimus, et mis see väike õlu või vein ikka teeb? Ja kindlasti on ka neid, kes on tarbinud alkoholi ja kasutanud alkomeetrit, aga see näitab valesti ja inimene on ikkagi purjus, kuigi arvab alkomeetri näidust tulenevalt, et kõik on korras.

Kuidas järelkoolitusel nende meelsust siis muudetakse? Tundub, et tehakse päris olulisi avastusi, näiteks kirjutati tagasisidesse "Olen hakanud aru saama, et liiklen avalikel teedel."

See on olemuselt nõustamisprotsess, et mõjutada inimesi seaduskuulekamalt käituma ja neile edastatakse uusi teadmisi. Kes pole autokoolis hästi õppinud või on selle kuidagi teistmoodi läbinud, ei pruugi näiteks teada, mitu meetrit sekundis maanteel sõiduk liigub, kui pikk on tema pidrudusteekond, mis selle jooksul võib juhtuda, kõik elementaarsed asjad.

Praktika on näidanud, et elementaarne õpipagas osalejatel tihtilugu puudus, ehkki selle peaks igaüks juba autokoolist kaasa saama. Järelkoolituse eesmärk pole kindlasti õppida asju uuesti, vaid muuta osalejate käitumist sõltuvalt sellest, mida varem valesti tehti. Põhiteadmiste õpetamise õigus ja kohustus jäägu autokoolidele.

Kui motiveeritud järelkoolitustel ollakse? Kas ei tule ette suhtumist, et ma oskan sõita küll, sain juba load kätte ja ei soovi mingitesse lisaloengutesse süveneda?

Selle jaoks on konkreetsed tehnikad. Mõtleme alati sellele, et ühes 6-12- liikmelises grupis on väga erinevate rikkumistega inimesi. Nad teevad harjutusi, arutlevad, teevad grupitöid. Meil on kümneid erinevaid meetodeid kasutusel, mida grupis osalejate rikkumisspetsiifikast tulenevalt kasutatakse.

Kes neid õpetavad?

Järelkoolituse läbiviija tingimused on seadusega reguleeritud. Korduvrikkujate ja joobes juhtide järelkoolitus läbiviijad peavad kindlasti olema erialalt psühholoogid. Lisaks on neil kohustus läbida 120-tunnine liikluspsühholoogiline ettevalmistus ja lisaväljaõpe vastavalt maanteametis registreeritud programmile.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: